Karina (nimi muudetud)
Olin iseseisev naine, mul oli väga hea töö, palk ning oma korter väikelinnas. Ka minu partner oli edukas ettevõtja. Peagi pärast temaga tutvumist kolisin Tallinnasse ning alustasime ühist elu.
Lõime üsna kiiresti pere – aasta peale meie kohtumist jäin lapseootele. Tema võttis vanemapuhkuse ja sai kõik toetused endale, kuigi tegelikult olin lapsega kodus mina. Seega ei olnud mul ametlikult mingisugust sissetulekut.
Rajasime koos ägeda nišiettevõtte. Hakkasin oma karjääri üles ehitama, et mitte lasta kellelgi teisel oma finantside üle otsustada. Kasvatasin ettevõtte Eestis väga tuntuks.
Kahjuks peale kolmanda lapse sündi hakkasid suhted halvenema. Sain emakakaelavähi diagnoosi ning läksin operatsioonile. Isegi olukorras, kus minu elu rippus juuksekarva otsas, ei toetanud ta mind. Ma olin üksi. Aasta hiljem küsisin lahutust.
Alguses väga sõbralikust lahutusest sai kiiresti õudusunenägu. Lahutades jäi partnerile ja laste isale maja, kus kõik koos elasime. Leppisime kokku, et ta ostab lastele ja mulle uue kodu ning lubades meil kuni laste kooli lõpetamiseni seal elada, ei pea ta maksma igakuist elatist.
Kuna noorim laps oli 1,5-aastane, ei olnud mul lasteaiakohta ega vanemahüvitist. Raha nappis. Lapsed elasid 75% ajast minuga, mistõttu palusin sotsiaalkindlustusametil määrata peretoetused mulle. Peale seda läks lahti tõeline põrgu ja terroriseerimine.
Ta eemaldas mind meie ettevõtte juhatuse liikme kohalt. Kuna ma ei olnud ametlikult asutaja, jättis ta mind kõigest ilma. Ta keeldus jagamast ka laste igapäevaseid kulutusi. Ta paigaldas salaja meie koju kaamerad ning jälgis iga meie liigutust. Ta murdis sisse minu sotsiaalmeediakontodele ja jälitas mind. Ta ähvardas ka lapsed minult ära võtta.
Pidevate rahamurede, manipulatsiooni ja ähvarduste tõttu tekkis mul sügav depressioon. Värisesin ja nutsin lohutamatult, kuni mind saadeti erakorralisse psühhiaatriaosakonda. Peale mitu kuud kestnud ravi tuli eluisu ja -rõõm tagasi. Kuni hetkeni, mil ta hakkas mulle esitama igakuiseid 1200–1300-euroseid üüriarveid.
Soovisin kolida tagasi kodulinna, kuid ta ei lubanud lapsi Tallinnast ära viia. Ma ei suutnud talle üüri maksta ega uut üürikorterit leida, mistõttu ta sundis mind laste juurest lahkuma. Hirm, et pean lastest loobuma – seda mees sooviski, mind nii majanduslikult kui vaimselt nurka ajada – päädis suitsiidikatsega.
Pikk vaimne ja majanduslik vägivald teeb inimese seestpoolt katki. Ma ei talunud mõtet, et olin järsku oma laste elust välja lõigatud. Asusin taaskord võitlema.
Tunnen, et see kõik on nii ebaõiglane. Sellest hoolimata olen lootusrikas, et ükspäev saabub olukorrale lahendus ning ma olen vaba. Saan taaskord nautida elu oma lastega.
Keeruliste olukordadega on palju lihtsam toime tulla, kui sa pole üksi. Kui otsid abi või vajad tuge, helista sotsiaalkindlustusameti nõuandeliinidele:
- ohvriabi kriisitelefon 116 006 (24/7). Ohvriabi kriisitelefon pakub tuge ja ärakuulamist, kui oled kogenud vägivalda,
kaotust, sattunud traumeerivasse olukorda või on see juhtunud sinu lähedase või tuttavaga. Kriisitelefoni nõustajad kuulavad, jagavad infot abivõimaluste kohta ning vajadusel juhatavad sind spetsialisti juurde;
- emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev 10.00–24.00);
- lasteabi telefon 116 111 (24/7);
- tugi vägivallast loobumiseks 660 6077 (tööpäeviti 10.00–16.00).
Rohkem infot lähisuhtevägivalla vastu võitlemise ja teadlikkuse tõstmise kohta leiad veebisaitidelt www.palunabi.ee ja
www.sotsiaalkindlustusamet.ee.